Sankt- Peterburg on kaunis linn ja ma olen seda kümneid kordi külastanud. Ma tean, et sellega ei peaks eputama, sest suurem osa eestlastest on heal juhul korra Ermitaažist läbi põiganud. Mõned on isegi Peterhofist käinud.
Aga, et keegi oleks 10 ja isegi üle kümne korra Piitris käinud. Eestlastest on võib olla kõige rohkem Piitris käinud ainult Neivelt, kes meiega Tallinnast Sankt- Peterburgi luks-klassi bussiga sõitis. Tundus, et tema jaoks on taoline sõit iganädalane rutiin. Ja Eesti-Vene piiripunktis käitus ta nagu kala vees.
Viimati olin Piitris 4 aastat tagasi ja mulle tundus taas seal olles, et sellest ajast peale pole midagi muutunud. Korraks tundus, et Nevski prospektil restaureeritakse ikka neid samu maju.. Aga ma usun, et see oli meelepete. Ega mul nii hea mälu ka nüüd pole.
Sellel korral ei saanud me tutvuda kauni Neeva jõe ääres asuva linna üle 300 aasta vanuse kultuurikihiga. Meie trajektoor piirnes mõnede vaksalite ja metroodega. Appi, kuidas saame Moskvasse? Kust läheb rong? Kus on McDonalds? Kus on tasuta WIFI? Kus me Google Mapil asume? Kas lennuk Moskvasse on kallis? Kas bussiühendus pealinnaga on hea? Kui palju maksab? Kust saab osta? Kas me äkki saame Moskvasse hääletada? Kus suunas peaks hääletama? Mida saab ja millele saab pileteid? Kurat küll, miks mu kott nii raske on? Kõik need küsimused olid meie esimese Venemaa päeva põhiküsimused. Ja peaaegu ühelegi ei leidnud me rahuldavaid vastusi.
Pileteid otsisime ühest ja teisest vaksalist, kulutasime oma piiratud energiat mitmeid kordi järjekordades seistes (ps. Venemaa järjekordade teemal tuleb eraldi peatükk). Ja kõik need pingutused olid asjatud, sest esimene meile vastuvõetava hinnaga rong läks alles 2-3 päeva pärast.
Võiks öelda, et esimese päeva Venemaal veetsime järjekordades seistes. Tervest päevast läks sellele nii 8-9 tundi. Seisime, seisime, otsisime, küsisime, uurisime, küsisime uuesti, seisime, seisime.. kuni lõpuks saime samale päevale piletid Moskvasse! See oli tõeline õnn, sest vahepeal olime juba jõudnud hakata otsima Piiterisse ööbimisvariante. Kaalusime ka pargipingil magamist, kuid kuna Piiter asub Eestiga enamvähem samal laiuskraadil, tundus see mõte veidike enesetapjalik. Pealegi ei tahtnud me pahandusi Venemaa miilitsaga kohe esimesel päeval endale kaela tõmmata.
Lõpuks pääsesime sellest kaunist Neeva jõe äärsest linnast Murmansk- Adler rongiga. See rong peatus juhuslikult ka Piiteris ning sõitis läbi Moskvast. Seega saime ilusti peale hüpata. Vahepeal tekkis muidugi kiusatus sõita Musta mere äärde.. Aga missioon Venemaa Transsibeeria ootas teostamist! Tugev meel ja kange iseloom pani meid järgmise päeva hommikul Moskvas maha. Või oli see hoopis vagunisaatja, kes ajas meid kell neli hommikul üles ja palus rongist väljuda, sest meie pilet oli ostetud vaid Moskvani?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Posts
No comments:
Post a Comment