Enne suurt Venemaa reisi sain Aravetelt selle oksendamise ja WC-s veetmise viiruse. Tegelikult oli neid veelgi, kes imelise haiguse osaliseks said, aga mitte ühelgi neist polnud kahe päeva pärast ees peaaegu kuu aja pikkust reisi Venemaa ühest otsast teise. Väike pisik niitis mind maha ja päev enne Euraasia mandri reisi oksendasin WC-s ja higistasin palavikus teki all.
See ei olnud hea märk, kui kaks päeva enne reisi tuli iga söögi peale oksemaik peale ja keerulisi trajektoorilisi muutusi teha ei saanud, pidi olema ühes rahulikus horisontaalses asendis. Ehk olema justkui oleksin õrna hoolitsust vajav toataim. Aga ma ei ole õnneks mingi nõrguke, kes kõhuviirusega reisida ei saaks.
Pärast oksendamise aktsioone sai mul uus sisu ja pärast totaalset korralikku tühjendamist võis reis Venemaale alata. Esimesel reisipäeval pidin toiduga harjuma ja magu taasõppis seedimise. Keha terviklikult õppis uuesti tundma mitmeid erinevaid toiduaineid, eelisjärjekorras taasõpiti Aktivia erinevaid vorme.
Nagu ma eespoolgi mainisin sai mul uus sisu, loodetavasti ka parem.
Oo, ja isegi veel Tallinn- Peterburi bussi peal olin toitude osas väga hell. Ja nii veel väikesed kurgi ja tomati tükid ninaõõnsustes (esimesel saatuslikul viirus-õhtul tarbisime kebabi) jõudsingi Venemaale.
Õige konditsioon selle hullumeelse riigi jaoks, kus mehed joovad tervituseks alati ühe väikese viinapitsi, naised on alati väga kõrgetel kontsadel ja lapsed on peaaegu alati eranditult hüperaktiivsed.
Rossija, me oleme valmis!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Posts
No comments:
Post a Comment