Esimene vagun ei olnud helesinine

Piiter võttis meid vastu päikesepaiste ja väikese tuulega. Pärast mõningast valesti suunamist jõudsime ka Moskva vaksalisse, et õhtuks rongipilet osta. Järel olid aga ainult mõned luks-ja kupeekohad – otsustasime, et meie eelarve neid oste ei toeta. Seega jäid variandid: leida Moskvasse suunduv buss või kohalik öömaja. SMSid koduste sõprade tuttavatega tulemusi ei andnud – tagasi rongijaama suundudes läks käiku CouchSurfing (CS). 10 minutit seisime järjekorras, et uurida, kas tõesti ei lähe ühtegi rongi… isegi mitte hommikul? Tädi teatas, et ei ja temal on lõuna. Umbes pooletunnise infokassa järjekorras seismise järel saime teada, et teisest vaksalist läheb õhtul rong ja sinna on veel 20 vaba kohta. Otsustasime proovida. Teises vaksalis seisime järjekorras nii umbes tunni, sest kassatädi käis vahepeal ära. Kaalusime juba sõitu Musta mere äärde, tundrasse ja Soome, sest olime veendunud, et kahe tunniga on need 20 piletit läbi müüdud. Õnn oli siiski meie poolel ning Musta mere äärde suunduval rongil oli Moskvani ka vabu kohti. Mõeldud-tehtud.

Muide. CSi kuuele saadetud palvele vastasid positiivselt kokku neli inimest (kaks neist kohe). Tulevikus hea teada, et Piitris saab CSi kaudu käia küll.

Saime oma kohad kätte. Meie vahekaaslasteks olid tundmatu poiss, kes tegi meile probleemivaba riidevahetust (ja keeras kohe magama), kaks istuvat poissi, kes jälgisid meid terve õhtu ning Igor, kelle ülesandeks oli V. magama rääkida (lisaks juua õigel vene viisil teed – rohke suhkru ja küpsistega). Igor oli täiesti intelligentne inimene (ütleb T., kes sai aru max 20% jutust), tegeleb spordiga ning andis meile pikaks reisiks soovitusi. Muuhulgas peame jooma palju vett ning sööma valke nii reisi ajal kui ka pärast seda. Ta pidas meid kergelt hulludeks ning palus end hoida kurjade karude eest, kes olla tänavu lausa majadesse sisse murdnud. Kui karu ründab on kaks võimalust: visata talle rafineerimata suhkrut (T. kotis on karp mett, mis peaks ka asja ära ajama) või teeselda surnut (liikumatult maas lamades). Tiigreid ei olevat siiski nii palju ning nad pigem kardavad inimest.

Kotid, mis Tallinnas tundusid VÄGA rasked, on tänaseks täiesti talutavad. Nüüd me muidugi ei pea neid paar päeva kandma, sest panime need V. tädi juurde maha ja veedame paar päeva Moskvas. Püüame täna ka paika panna, kas lahkume siit homme, laupäeval või esmaspäeval ja kuhu täpsemalt.