Moskva aeg, kohalik aeg ja teised

Mis kell on? Võiks ju olla lihtne küsimus, aga mitte Venemaal.

Aeg on siin üsna suhteline nähtus. Esiteks on meil väga palju aega. Teiseks peab alati teadma, mis aja järgi asjad funktsioneerivad. Rongis käib elu Moskva-aja järgi. See on saavutanud taseme, kus rongijaamades näitavad suured kellad ainult Moskva-aega. Situatsioonis, kus sa reisid mööda Venemaad ja kell on näiteks Moskva aeg pluss viis tundi, siis on väga raske süüa rongis näiteks hommikusööki, sest restoranivagun avatakse kell 11 Moskva aja järgi ehk siis kell 16 kohaliku aja järgi. Kes sööb kell 4 päeval hommikust? Sellele lisandub veel väike pisiasi, et Eesti aeg on tund aega Moskva omast erinev. Asjal on ka positiivne külg – Moskva ja Eesti on vähemasti samas suunas.

Selles kõiges orienteerumiseks on T. loonud süsteemi, kus telefonil ja käekellal on kohalik aeg ning sammulugejal on Eesti aeg (+1h on Moskva aeg ja niipalju suudame ka väga väsinult arvutada). Praeguseks oleme Chitas, kus ajavahe Moskvaga on kuus tundi, Eestiga siis seitse. Meie rong Khabarovskisse lahkub muidugi Moskva aja järgi. Kell 9 hommikul, tegelikkuses on siis juba sügav pärastlõuna.

Ees on veel ainult üks ajavahetus. Khabarovskis keerame kellad veel tunnikese ettepoole ja ajavahe Eestiga kasvab kaheksa tunni pikkuseks. Pärast seda alustame tagasilendu, mis kestab rohkem kui ööpäeva, aga jääb ajaliselt ühe kuupäeva sisse.

Ajavahetuste tulemus on see, et meie kehadel puudub igasugune arusaamine, mis on kell, millal on öö või päev, millal peaks sööma ja millal magama. Aga me endiselt eksisteerime ja mõneti on see ju kõige tähtsam.

Esimesed inglisekeelsed s6brad

Meie Irkutski meelelahutus, giiditeenus ja pakikandja. Palun saage tuttavaks: Oleg (ja Andrei)!

Etteruttav tervitus Irkutskist

Kuigi me oleme oma blogimisega alles kusagil rongis, siis tegelikkuses pesitseme Irkutskis. Nagu loomad.

Kommunistist mikrobioloog

T. nägemus kokkupuutest mikrobioloogiga:

Seisavad kaks eestlannat rongi kõrval ja püüavad ära arvata, kes saab nende kupeekaaslaseks. Kaunid poolakad juba küsivad, et mis kohad neiudel on. Neiud ei ütle, aga poolakad lubavad läbi astuda. Teeme pakkumised ühele suurele mehele, samas kahtlustades, et kaaslasteks saavad miilustavad noored (mis oleks ülim piin). Suur mees oli õige pakkumine.

Rongis saab tema jutust aru ainult V. T. vaatab veidi aega lolli näoga, siis keerab ülemisel korrusel teise külje ja loodab siiralt, et V. ei vihasta meie mikrobioloogist sõpra välja. Mikrobioloog väidab, et ta räägib ka saksa keelt, kuid tema aktsendist on võimatu aru saada. Tema sõnul tuleneb see sellest, et me räägime erinevate Saksamaa piirkondade saksa keelt.

V. nägemus kokkupuutest mikrobioloogiga:

Kuidas nii paks mees üldse kupee voodisse mahub, mõtisklen mina valjusti eesti keeles pärast seda, kui on selgunud, kes meie kupeekaaslaseks saab. Meie reisikaaslaseks on osutunud Moskva- Novosibirski rongiliini perrooni kõige paksem mees. Mikrobioloog selline.

Esmasel kokkupuutel selguvad mitmed olulised faktid selle mikrobioloogi kohta: et ta on omal ajal osavalt suutnud nõukogude süsteemi auke ära kasutada ja saavutanud selle abil ühiskonnas auväärse positsiooni.

Esialgu õpetab ta meile, kuidas Venemaal liigelda: kui kõik rongid on täis buugitud ja kohti pole enam, peab viimasel hetkel, umbes tund aega enne rongi väljumist tulema kassasse ja küsima niigi närviliselt piletimüüjalt, kas vabu kohti sellele ja sellele liinile täna on? Selle peale peaks keskmine närvihaige vene rongipiletite müüja vastama: „Jah, just läksid riigiametnike 1000 bronni sellele liinile maha“ ja nii saabki keskmine proletariaat soetada pileti soodsama hinna eest, tihtipeale paremasse kupeesse.

Mikrobioloogi sõnul saavad Vene Föderatsiooni ametnikud endale tasuta piiramatutes kogustes rongipileteid broneerida ja tund aega enne väljumist igasuguse trahvita neid tühistada. Tema on aastaid neid variante kasutanud. Lennupiletitega pidavat sama loogika kehtima.

Meie vestlus jätkub Vene Föderatsiooni, Eesti Vabariigi ja ajaloo teemal. Tema sõnul on minu ajalugu väänatud. Mikrobioloog, kes tegeleb toidutehnoloogiaga arvab, et minu aju on korralikult loputatud. Sama väidan mina ka, et ta on ikka korraliku ajupesu omal ajal saanud. Ta õigustab kommunismi ja nõukogude liitu. Mina ei nõustu temaga. T. arvab ülemiselt korruselt, et las ta olla ja et ma ei peaks oma energiat kommunisti peale raiskama.
Lõpetan energia raiskamise kommunisti peale, ronin ülemisele korrusele. Meie vaidlus jätkub osaliselt ka poolpimedas kupees. Kommunist ässitab mind vaidlusele. Kuradi kommunist, mõtlen mina ja jään magama. Hommikul on ta ikka veel meie kupees.

Lähme nüüd siit kiiremini ära, Siberisse!

Sankt- Peterburg on kaunis linn ja ma olen seda kümneid kordi külastanud. Ma tean, et sellega ei peaks eputama, sest suurem osa eestlastest on heal juhul korra Ermitaažist läbi põiganud. Mõned on isegi Peterhofist käinud.

Aga, et keegi oleks 10 ja isegi üle kümne korra Piitris käinud. Eestlastest on võib olla kõige rohkem Piitris käinud ainult Neivelt, kes meiega Tallinnast Sankt- Peterburgi luks-klassi bussiga sõitis. Tundus, et tema jaoks on taoline sõit iganädalane rutiin. Ja Eesti-Vene piiripunktis käitus ta nagu kala vees.

Viimati olin Piitris 4 aastat tagasi ja mulle tundus taas seal olles, et sellest ajast peale pole midagi muutunud. Korraks tundus, et Nevski prospektil restaureeritakse ikka neid samu maju.. Aga ma usun, et see oli meelepete. Ega mul nii hea mälu ka nüüd pole.

Sellel korral ei saanud me tutvuda kauni Neeva jõe ääres asuva linna üle 300 aasta vanuse kultuurikihiga. Meie trajektoor piirnes mõnede vaksalite ja metroodega. Appi, kuidas saame Moskvasse? Kust läheb rong? Kus on McDonalds? Kus on tasuta WIFI? Kus me Google Mapil asume? Kas lennuk Moskvasse on kallis? Kas bussiühendus pealinnaga on hea? Kui palju maksab? Kust saab osta? Kas me äkki saame Moskvasse hääletada? Kus suunas peaks hääletama? Mida saab ja millele saab pileteid? Kurat küll, miks mu kott nii raske on? Kõik need küsimused olid meie esimese Venemaa päeva põhiküsimused. Ja peaaegu ühelegi ei leidnud me rahuldavaid vastusi.

Pileteid otsisime ühest ja teisest vaksalist, kulutasime oma piiratud energiat mitmeid kordi järjekordades seistes (ps. Venemaa järjekordade teemal tuleb eraldi peatükk). Ja kõik need pingutused olid asjatud, sest esimene meile vastuvõetava hinnaga rong läks alles 2-3 päeva pärast.

Võiks öelda, et esimese päeva Venemaal veetsime järjekordades seistes. Tervest päevast läks sellele nii 8-9 tundi. Seisime, seisime, otsisime, küsisime, uurisime, küsisime uuesti, seisime, seisime.. kuni lõpuks saime samale päevale piletid Moskvasse! See oli tõeline õnn, sest vahepeal olime juba jõudnud hakata otsima Piiterisse ööbimisvariante. Kaalusime ka pargipingil magamist, kuid kuna Piiter asub Eestiga enamvähem samal laiuskraadil, tundus see mõte veidike enesetapjalik. Pealegi ei tahtnud me pahandusi Venemaa miilitsaga kohe esimesel päeval endale kaela tõmmata.

Lõpuks pääsesime sellest kaunist Neeva jõe äärsest linnast Murmansk- Adler rongiga. See rong peatus juhuslikult ka Piiteris ning sõitis läbi Moskvast. Seega saime ilusti peale hüpata. Vahepeal tekkis muidugi kiusatus sõita Musta mere äärde.. Aga missioon Venemaa Transsibeeria ootas teostamist! Tugev meel ja kange iseloom pani meid järgmise päeva hommikul Moskvas maha. Või oli see hoopis vagunisaatja, kes ajas meid kell neli hommikul üles ja palus rongist väljuda, sest meie pilet oli ostetud vaid Moskvani?

Venemaa Euroopa osa on karuputke ja rakvere raibet täis

Piiter on ju ilus linn. Rakvere raibe ja karuputk seal ei kasva. Asfalt igal pool. Aga enne Peeter Esimese lemmiklinna on tükk maad rakvere raipe ja mürgise karuputke maad, mis hakkab üsna kohe pärast Eesti-Vene piiri ületamist Ivangorodist. Tuletan veelkord meelde, et Piitris karuputk ja rakvere raibe ei kasva.

Karuputked on Venemaal võimust võtmast. Suurte külade põllud on rakvere raibet täis. Kui meil süüdistatakse põllumajanduse hävitamises Marti, siis kes on Venemaa põllumajanduse osalise või täieliku hävimise peasüüdlane? Gorbatšov?

Kahju on muidugi, et karuputke levimisega Venemaal võitlust ei peeta. Teatavasti on see päris paha taim. Ja nagu te võite juba sellest kirjutisest aru saada, pooldan ma igati riigi tasandil võitlust halbade ja kiiresti levivate umbrohtudega. Eriti meeldib mulle võitlus karuputke ja rakvere raipe üleriigilise levimise vastu.

Aravete kõhuviirust Venemaal levitades…

Enne suurt Venemaa reisi sain Aravetelt selle oksendamise ja WC-s veetmise viiruse. Tegelikult oli neid veelgi, kes imelise haiguse osaliseks said, aga mitte ühelgi neist polnud kahe päeva pärast ees peaaegu kuu aja pikkust reisi Venemaa ühest otsast teise. Väike pisik niitis mind maha ja päev enne Euraasia mandri reisi oksendasin WC-s ja higistasin palavikus teki all.

See ei olnud hea märk, kui kaks päeva enne reisi tuli iga söögi peale oksemaik peale ja keerulisi trajektoorilisi muutusi teha ei saanud, pidi olema ühes rahulikus horisontaalses asendis. Ehk olema justkui oleksin õrna hoolitsust vajav toataim. Aga ma ei ole õnneks mingi nõrguke, kes kõhuviirusega reisida ei saaks.

Pärast oksendamise aktsioone sai mul uus sisu ja pärast totaalset korralikku tühjendamist võis reis Venemaale alata. Esimesel reisipäeval pidin toiduga harjuma ja magu taasõppis seedimise. Keha terviklikult õppis uuesti tundma mitmeid erinevaid toiduaineid, eelisjärjekorras taasõpiti Aktivia erinevaid vorme.

Nagu ma eespoolgi mainisin sai mul uus sisu, loodetavasti ka parem.

Oo, ja isegi veel Tallinn- Peterburi bussi peal olin toitude osas väga hell. Ja nii veel väikesed kurgi ja tomati tükid ninaõõnsustes (esimesel saatuslikul viirus-õhtul tarbisime kebabi) jõudsingi Venemaale.

Õige konditsioon selle hullumeelse riigi jaoks, kus mehed joovad tervituseks alati ühe väikese viinapitsi, naised on alati väga kõrgetel kontsadel ja lapsed on peaaegu alati eranditult hüperaktiivsed.

Rossija, me oleme valmis!

Moskvas on kehv ilm

Ilmastikuolude halvenemise t6ttu otsustasime Moskvast minema s6ita. Lisaks ei suuda me v6istelda kontsak6rgustega. Meie 1 cm-ne jalan6utald j22b siinsetele ikka liiga pika puuga alla.

J2rgmine peatus: Novosibirsk. Kaasa ostsime 5 liitrit vett. 2,5 p2eva veedame rongis.

V. arvates on Barbie p2ris koleda kehaga.

Esimene vagun ei olnud helesinine

Piiter võttis meid vastu päikesepaiste ja väikese tuulega. Pärast mõningast valesti suunamist jõudsime ka Moskva vaksalisse, et õhtuks rongipilet osta. Järel olid aga ainult mõned luks-ja kupeekohad – otsustasime, et meie eelarve neid oste ei toeta. Seega jäid variandid: leida Moskvasse suunduv buss või kohalik öömaja. SMSid koduste sõprade tuttavatega tulemusi ei andnud – tagasi rongijaama suundudes läks käiku CouchSurfing (CS). 10 minutit seisime järjekorras, et uurida, kas tõesti ei lähe ühtegi rongi… isegi mitte hommikul? Tädi teatas, et ei ja temal on lõuna. Umbes pooletunnise infokassa järjekorras seismise järel saime teada, et teisest vaksalist läheb õhtul rong ja sinna on veel 20 vaba kohta. Otsustasime proovida. Teises vaksalis seisime järjekorras nii umbes tunni, sest kassatädi käis vahepeal ära. Kaalusime juba sõitu Musta mere äärde, tundrasse ja Soome, sest olime veendunud, et kahe tunniga on need 20 piletit läbi müüdud. Õnn oli siiski meie poolel ning Musta mere äärde suunduval rongil oli Moskvani ka vabu kohti. Mõeldud-tehtud.

Muide. CSi kuuele saadetud palvele vastasid positiivselt kokku neli inimest (kaks neist kohe). Tulevikus hea teada, et Piitris saab CSi kaudu käia küll.

Saime oma kohad kätte. Meie vahekaaslasteks olid tundmatu poiss, kes tegi meile probleemivaba riidevahetust (ja keeras kohe magama), kaks istuvat poissi, kes jälgisid meid terve õhtu ning Igor, kelle ülesandeks oli V. magama rääkida (lisaks juua õigel vene viisil teed – rohke suhkru ja küpsistega). Igor oli täiesti intelligentne inimene (ütleb T., kes sai aru max 20% jutust), tegeleb spordiga ning andis meile pikaks reisiks soovitusi. Muuhulgas peame jooma palju vett ning sööma valke nii reisi ajal kui ka pärast seda. Ta pidas meid kergelt hulludeks ning palus end hoida kurjade karude eest, kes olla tänavu lausa majadesse sisse murdnud. Kui karu ründab on kaks võimalust: visata talle rafineerimata suhkrut (T. kotis on karp mett, mis peaks ka asja ära ajama) või teeselda surnut (liikumatult maas lamades). Tiigreid ei olevat siiski nii palju ning nad pigem kardavad inimest.

Kotid, mis Tallinnas tundusid VÄGA rasked, on tänaseks täiesti talutavad. Nüüd me muidugi ei pea neid paar päeva kandma, sest panime need V. tädi juurde maha ja veedame paar päeva Moskvas. Püüame täna ka paika panna, kas lahkume siit homme, laupäeval või esmaspäeval ja kuhu täpsemalt.

Moskva.

Umbes kell 4 kopikatega hommikul jõudsime õndsalt Moskvasse. Piitris tulid me teele mõned takistused, kuid vaatamata teenindajate katsetele meid paigutada homsele rongile (st tänasele), suutsime leida vaksali, kust saime platzkaardid ning tulime tulema. Piitris nägime... metroo-ja rongijaamu.

Ehk kõik on korras ja kuulete meist veel.

Ahjaa, Couchsurfing peaks olema siinkandis toimiv asi, sest M. saatis eile meie jaoks välja 6 abipalvet, neljale saime positiivsed vastused.